14-15.juulil toimusid Saaremaal Kaali Mängud 2017, kus võistlustules olid nii poniratsanikud kui Lääne regiooni ratsutajad ja muidugi kõik, kes võistlustlustel osaleda soovisid. Eesti Hobusekasvatajate Selts tõi esile eesti hobustel võistlejaid, nagu ikka, oli neid nii saartelt kui mandrilt kohal.

Esimene võistluspäev algas 75 cm parkuuriga, kus Marie Adele Abel saavutas Kihelkonnal sündinud Red Rosega kolmanda koha 21 võistleja konkurentsis. Sama parkuuri teises arvestuses võistlesid poniratsanikud ning siis saatis edu Sandra Lauri Eriksoniga, 27 võistleja seas neljas koht.
Võistluspäeva teisel alal, 95 cm parkuuris tuli avatud arvestuses Marie Adele Abelil ja Red Rosel leppida 16.kohaga, poniratsanike arvestuses tegid auhinnalise sõidu Sandra Laur ja Erikson – V koht.

Kõige raskem rada, kus eesti hobune konkureeris, oli 110 cm parkuur, mis toimus Taluapteek ja Loomakliinik auhinnale. Josiine Vekram ja Elkur said suures konkurentsis kenasti hakkama, parkuuri läbimise tulemuseks 4 kp.

Päeva meeleolukaima ala oli 100 cm parkuur , muusika ja kiirus olid märksõnadeks. 40 võistleja seas sai Carmen Melts viienda koha ning vaid sekundikümnendiku kauem oli rajal Josiine Vekram Elkuriga.

Teine võistluspäev algas 85 cm parkuuriga, kus kõige parem eesti hobune Vermut II ja Triini Viks saavutasid II koha. Avatud klassis Subli auhindadele saavutas 9. koha Angela Leppik Volliga.

Pihtla Hobusekasvanduse auhinnale konkureerisid võistlejad 100 cm kõrgustel takistustel. Viie auhinnalise koha seas hõivati kolm neist eesti hobusega – II koht Josiine Vekramile Elkuriga, IV koht Carmen Meltsale Vipiga ning viies koht Triini Viksile Vermut II ga.

Kaali Mängude võistlusmelu hindas publik ja hindasid võistlejad, hästi tehtud, täname korraldajaid!

Fotod:Krista Sepp

Related Images:

Enamus Eesti hobuse kasvatajatele olen võrdlemisi võõras inimene. Usun et see ei ole tingimata halb, kuid sooviks end teile siiski natuke tutvustada. Ehk minu tausta teades, saate ka kinnitust sellele mis sorti inimesega on tegemist. Olen siiani kõndinud elus sirgel ja kindlal sammul hästi läbimõeldud teel, ning kavatsen seda ka edaspidi teha. Olgu tegemist siis veterinaaria või hobuste aretus ja hindamisalaste otsuste ja tegudega.

Olen ratsaspordiga aktiivselt tegelenud 15 aastat, kuid elades kogu lapsepõlve Luksemburgis, olid minu valikus peamiselt keskeuroopa soojaverelised sporthobused. Tegelesin nii takistussõidu kui ka koolisõiduga. Kuna ratsasport oli kallis lõbu, ei olnud mul kunagi isikliku hobust, vaid võtsin vastu kõike mida tasuta sõitmiseks pakuti. Õppisin tänu sellele kiirelt ja tõhusalt ka probleemsete hobuste käsitluse ja noorhobuste ratsastuse põhitõed selgeks. Luksemburgist viis mind tee edasi Austriasse, kus õppisin 6 aastat Viini veterinaaria ülikoolis enne kui lõpuks aastal 2014 Eestisse naasesin.

Minu lugupidamine Eesti hobuse vastu algas ei kuskilt mujalt kui otse loomulikult Saaremaalt. Aastal 2009 töötasin esimest korda suvel Sauvere lambafarmis kus olid karja ajamiseks hobused Assa ja Taat. Mu sümpaatia nende mitmekülgsete hobuste vastu tõusis iga läbitud kilomeetri, ületatud kraavi ja kokku kogutud lamba najalt. Ükskõik kas oli parasjagu vaja läbi tiheda võsa murda, mööda merd laiu peale sumbata või endale läbimärg lammas turjale laadida. Need hobused olid nõus kõik tööd kaasa tegema, olid mugava suurusega et kiirelt nende seljast maha ja jälle peale hüpata, aga samas piisavalt tugevad et ka täiskasvanud ratsaniku ilusti ära kanda. Vähesest sööda tarbimisest rääkimata, nägid nad selle kõige kõrval veel ka tõeliselt ilusad välja. Juba järgmisest aastast hakkasin Eesti tõugu hobuste seltsil ja tegevustel silma peal hoidma, ning 2012 valisin endale Juhan Kuuse karjast oma esimese isikliku hobuse, mära Andiitsia. Kuigi toona langetasin valiku puhtalt selle najalt mis mulle ühes segases koplis silma torkas, siis osutus mu instinkt siiski vägagi adekvaatseks. Elkist põlvnev mära on aastatega põnevaks ratsahobuseks kasvanud ja teenis eelmisel aastal ka esimesed auhinnarahad.

Alates aastast 2014 olen loomaarsti töö kõrvalt tegelenud aktiivselt Eesti tõugu hobuste ratsastamise ja müügiga. Näen regulaarselt jõudluskatsetel ja erinevate aretajate juures liikudes aretuspoole võimalusi ning samas puutun ka igapäevaselt kokku turu vajaduste ja ratsaspordi ning hobumaailma arenguga. Eesti hobusel on selgelt oma nish. Tema mitmekülgsed kasutusvõimalused, geniaalne iseloom, raudne tervis, hea suurus ja välimus teevad temast väga populaarse perehobuse, vaba aja veetmise kaaslase, ratsakooli poni, või lapse esimese võistlusratsu. Ta on nunnu, teda usaldatakse, ja teinekord on ta lausa uskumatute võimetega nii takistus- kui ka koolisõidus. Kui sporthobused taas kord lonkavad või on moondunud lapsi tapvateks närvipundardeks, siis kulub igasse koplisse ära vähemalt üks Eestlane kes ikka kestab, toimib ja lohutab.

Olles tõu- ja hindamiskomisjoni liige, loodan kaasa aidata selle tõu märkimisväärsete kvaliteetide säilimisele, ning sellele et Eesti hobune ja tema hea maine areneksid. Nii nagu üks tark inimene ütles: “Jõudluskatsed ei ole võistlused. Me ei ütle teile et teie hobune võidab või kaotab, me teeme vaid valikuid selle suhtes mis on tõu arengule ja aretusele kasulik ja vajalik.”

Related Images:

7.aprillil said C.R.Jakobsoni Talumuuseumis toimunud aastakoosolekul kokku ligi nelikümmend eesti hobuse kasvatajat üle Eesti. Tehti kokkuvõtteid eelmise aasta sündmustest ning eesti hobuste tõuraamatu kannetest. Aretajate ootustest rääkis Rael Säkk ning hobusekasvatajaid ettevaatlikuks teinud herpesviiruse olemusest andis ülevaate Ann Mari Anupõld.

2017 aasta üks oodatumaid sündmuseid- VII Eesti Hobuse Päev toimub 20.august Kurgjal. Kõik head ja huvitavad ideed on oodatud!
Koosolek valis haruseltsi juhatusse ühe uue liikme, kelleks on Ingrit Piir Viljandimaalt. Haruseltsi juhataja on Pirjo Jakovski. Juhatuses on veel tegevad Maila Kukk, Rael Säkk ja Andreas Pernits. Tõu-ja hindamiskomisjoni liikmeks kinnitati Ann Mari Anupõld, jätkavad tööd Taimi Usin, Reedik Kivisoo, Andres Kallaste ja Aili Ige.
Peale koosolekut vaadati üle talu hobused, au ja uhkus on Loore Aviku aretatud Ramsi ning tema järglased Ralfiga- Rosaly ja Ruudi II. Talus on ka Tori Hobusekasvanduses sündinud tori mära Lamoore.
Aretajate õhtul rehetares jätkusid eesti hobuste jutud, kuid üks mõte- 100 eesti hobuse lugu sõnas ja pildis saab tehtud kingituseks Eesti Vabariigile!
Koosoleku protokoll.

Pilte Kurgjalt, fotod K.Sepp

Related Images:

EHS eesti hobuse kasvatajate haruseltsi aastakoosolek toimub reedel, 7.aprillil algusega kell 12.00
Carl Robert Jakobsoni Talumuuseumi peamaja saalis, Kurgja külas, Vändra vallas, Pärnumaal.
Registreerimise algus kell 11.30.

Päevakord:
1. Haruseltsi tegevusaruanne ja eesti tõugu hobuste tõuraamat Pirjo Jakovski, Andres Kallaste
2. Tegevuskava 2017
3. VII Eesti Hobuse Päev – 20.08.2017 Maila Kukk
Eesti hobuse päevad fotos ja filmis- Andreas Pernits
4. Haruseltsi juhatuse liikme avalduse rahuldamine
ja uue liikme valimine haruseltsi juhatusesse
Tõu -ja hindamiskomisjoni tööpõhimõtted ja komisjoni liikmete kinnitamine.
5. Ettekanded ja kohal algatatud küsimused
Hobitaluniku ootused aretusorganisatsioonile -Rael Säkk, Herpesviirus- Ann Mari Anupõld, eesti hobuse kasutusvaldkondi- Liina Lasn jt.

Related Images: