Valdu Laid
21. juunil täitus teenekal hobusekasvatajal Valdu Laidil 80 eluaastat. Oma väärika eluaja jooksul on Valdu jätnud suure jälje eesti hobuse kasvatusse, olles ise siis aretaja, hobuste hindaja või nooremale põlvele nõuandja rollis.
Valdu on läbi ja lõhki hiidlane ning lisaks Saaremaale on Hiiumaa olnud eesti hobuse ajaloos märgilise tähendusega. Nimelt pärast 1921. aastal Haapsalus loodud tõuseltsi ning tõuraamatu pidamisele aluse panemist, peeti esimesed eesti hobuste ülevaatused just Hiiumaal, Kõrgessaare vallas. Samuti on Hiiumaalt pärit Raspel 70E täkuliin, kusjuures täkk ise põlvneb just Valdu vanaisalt ostetud sälust.
Eesti hobune on Valdu elus olnud tähtsal kohal nii kaua, kui ta ennast mäletab ning seda just tänu hobusekasvatajatest vanaisale ja isale. Mees mäletab, kuidas isa teda juba 4-aastaselt hobuse selga pani. Kahjuks viis peagi alanud sõda isa endaga kaasa. 13-aastaselt asus Valdu juba ise hobuse ja niidumasinaga tööle, ette olid rakendatud ikka eesti hobused. Kolhooside tekkega aga kadus võimalus oma hobuseid pidada ning täiskasvanueas töötas Valdu hobustega juba Kärdla metskonnas. 1980. aastal oli Valdu Kärdla metskonna metsaülem ning teades mehe hobusekirest, tegi tolleaegne metsamajandi direktor talle ettepaneku moodustada väike hobusekasvandus. Selleks tuli koostada majanduslik plaan selle kohta, kuidas hobusekasvandus tulevikus ennast majandama hakkab. Asja edenemist soosis asjaolu, et tolleaegne metsamajandusminister Eino Teder oli hobusevaimuga mees. Nii toodigi Saaremaalt esimesed hobused ning loodud sai Kärdla metskonna hobusekasvandus, kus Valdu hobustega tegutses. Hiljem, kui järjest rohkem hakati kasutama metsas masinaid ning hobuseid lihtsalt enam ei vajatud, ei suutnud kasvandus ennast enam ise majandada ja lagunes. 1994. aastal aga tekkis taas võimalus ise oma hobust pidada ning sellest ajast saati on Valdu eesti hobuseid ise aretanud ja kasvatanud. Valdu esimesed märad pärinesid peamiselt Ahti 228E liinist ning tolleaegne Eesti Hobusekasvatajate Seltsi esimees Eero Agarmaa soovitas kasutada nende peal täkku Eps 583E. Antud kombinatsioon andiski häid tulemusi ning lõi aluse väga heale karjale.
Rääkides eesti hobusest, peab Valdu kõige olulisemaks tema iseloomu, lisaks muidugi liikumist. Kuna hobuste arvukus viimasel ajal palju kasvanud, tuleks tema arvates juba kriitilisemalt valida, milliseid hobuseid üldse aretuses kasutada ja milliseid mitte. Järglasi tasub Valdu arvates võtta neilt hobustelt, keda on kergem õpetada, sest õpetamata hobuseid on väga raske müüa. Väga hea meel on mehel selle üle, et järjest enam hakatakse eesti hobust taas rakendis kasutama, sest just see on Valdu arvates meie väikese hobuse õige kasutusala. Kui hobune on rakendis, tulevad välja tema põhiomadused, nii seesmised kui välimised. Samas arvab ta, et eesti hobune peaks olema universaalne ja oskama ka ratsa käia.
Tegelikult oleks veel väga palju, mida nii kogenud hobusekasvatajalt õppida ning kõrva taha panna. Hobusemehe tarkust, mida Valdu ise on saanud mitme põlve tagant ja millest võiks kirjutada raamatuid. Soovime eesti hobuse kasvatajate poolt palju jõudu ja sama teravat vaimu, et oma teadmistepagasit jagada ja ikka meie oma väikese hobuse edenemisse panustada!
Valdu on süstinud hobusepisikut ka oma järeltulevatele põlvedele. Oma isast on Valdu lapsed kirjutanud nii:
Meie isa – 80
Numbrid ei riku meest! Numbrid vahetuvad, aga isa on ikka endine – niisama teotahteline, kus tegemist vajav ei mahu ühe päikesetõusu ja -loojangu vahele, ikka on midagi pooleli, kuid hingerahu toob kordaläinu. Ja päevatöö kannab vilja, kuna ta ei vaja töö tegemiseks tahtejõudu, vaid see on selge teotahe, mis viib elu edasi. On suur rõõm, et isa rajas meile kodu paika, kus koplist kostab kabjakaja, ööviiul õitseb ranna pääl. Kui ennevanasti usuti, et maakera seisab kolmel vaalal, siis meie, laste jaoks, oleks selleks piisanud meie isast. Ta oskab kõik enda ümber toimima panna, innustada isikliku eeskujuga, kus töötegemine oli loomulik päevaveetmisviis ja puhkepäev erines vaid selle poolest, et siis tehti tööd kodumajapidamises. Lastele polnud vaja töötegemist õpetada – laps vaatas ja õppis. Selleks oli isa meile meisterdanud kohased tööriistad- väikesed rehad, kus piisid tuli vahetada küll tihedamalt kui suurtel, väikesed korvid, haamrid, sõnnikuork ja vähevankri. Loorehal olid pikendused nii jalapedaalil kui käekangil. Abi on ta pakkunud kõigile – nii ühelehmapidajatele vanamemmedele heinateol või sõnnikuveol kui neile kelle hobune vajas rautamist, vikat käiamist või ka maa harimist. Kuid mehe jõu loob tema naine. Kui öeldakse, et eluteele ära vali kaaslast, kes Sind armastab, vaid see, keda Sina armastad, siis ema-isa vastastikuse armastuse sees olid lastele antud teadmised ja oskused alustamaks erinevatel elualadel. Kallis isa! Et Sul ikka oleks õnne hõisata, rõõmu rõkata, leiba lõigata, raha raisata, tervist tegutsemiseks ja rammu rassimiseks!
Lapsed peredega
Fotod: Üllar Laid
