VII eesti hobuste päeva suurimad staarid olid lapsed ja muidugi eesti hobused. Carl Robert Jakobsoni Talumuusemi, Vändra Ratsaspordiklubi ja Eesti Hobusekasvatajate Seltsi koostöös korraldatud päeval toimus üle poolesaja stardi eesti hobustega lastele pakkus rõõmu kepphobustega võistlemine.

Päeva avasid koolisõitjad, esimeste alade edukaimad paarid olid Kati Raidma Teelega (isa Tukker 703 E) ning Tiia Gorbatšuk eesti hobusega Reeda (isa Remark 858 E). Parimat nelja ja viie aastast eesti hobust auhindas EHS eriauhinnaga, need kuuluvad 5- aastastele hobustele Riio (isa Ralf 824 E) ja Reeda, nelja aastastest hobustest tegi parima sõidu Rikkur (isa Rüütel 838 E).

Päeva avati Linnutaja muusikaga, taluhoovil meenutati C.R.Jakobsoni ja tema eesti hobuse hoidmise õpetust. Linnutaja ja eesti hobustega paaris koolisõiduesinemine oli see emotsioon, mis köitis üheks kõik kohalolijad. Tiia Gorbatšuk Visuga ning Kati Raidma Riioga näitasid, kuivõrd ühte jalga võivad kaks eesti hobust esinemisel astuda, kenad hobused ja kena esitus!

Tansu jätkasid rahvatantsijad Torist.Päeva teisel poolel selgusid paremad tulemused takistussõitudes ja tünnisõidus.

Edu saatis võistlejaid Janely Saart ja Birgit Adlerit, Janely saavutas hobustega Vapper ning Viiru kahe ala  võidu ning Birgit Adler leppis kahekordselt hõbemedaliga koos Tukitiga. Auhinnalistele kohtadele 60 cm takistussõidus tulid veel Kati Raidma Teelel, Andreas Pernits Trikil, Kertu Vellemäe Taraneel ja Kati Raidma Riiol. 80 cm taksitussõidus auhinnati viite paremat, lisaks eelpool toodud kahele paremale said auhinnatud veel Janely Saar Vapperiga, Carmen Melts hobusel Vip ja Karmen Kasemets hobusega Ramona Kolgaküla Tallist. Tünnisõidus näidati osavat sõitu ja parimat paindumist ümber tünnide- kiireimad paarid rajal olid Janely Saar-Vapper, Birgit Adler-Retro ja Karmen Kasemets ning Ramona.

Hüppevõimsuses sel aastal kõrguseid ei vallutatud, kohti hakati jagama juba 105 cm kõrgusel. Võits Riin Kurrikoff täkul Trikk, teine Birgit Adler Tukitiga ning kolmas Anette Eyland Tohtri Erroriga, auhinnalistel kohtadel veel Carmen Melts Vip ning Helerin Tihane ja Rahvael. Täiendavalt tegi etteaste 125 cm takistuse ületamisega Riin Kurrikoff Trikiga. Päeva parima eesti tõugu täku tiitel kuulus täkule  Trikk 875 E, täku isa on Trevor 739 E, kes  tegi samuti sellel võistlusel puhta sõidu 60 cm takistussõidus. Triki aretaja ja omanik on Ene Kurrikoff.Põnevaim ala aga takistussõitudes oli laste kepphobuste võistlus, starditi kuni viie  aastaste ja siis vanemate laste sõidus ning nendel aladel võitsid kõik- lapsed, lapsevanemad ja ka korraldajatele puhas rõõm!

Võistlusväljaku päeva sidus lauluga ühte Inga Mear. Kohtunike töö sujus Milja Ardla, Margit Asu ja platsimeeskonnal Robert Udalovi abil. Suur-suur tänu Kurgja rahvale ja Vändra Ratsaspordiklubi meeskonnale eesotsas Maila Kukega! Tore päev eesti hobustega ja – kohtumiseni 2018.aastal juba VIII eesti hobuste päeval!

Võistluste protokoll

Related Images:

Ülo Metsmaker sündis Saaremaal Kärla lähistel, talus, kus talutööd tehti ära eesti hobustega. Oma haridustee siduski Ülo loomakasvatusega, õppides Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, mille viimasel kursusel suunati ta tootmispraktikale Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria instituuti (ELVI) tõuaretuse valdkonda kunstliku seemenduse erialal. Tehnikumi lõpetas Ülo 1959. aastal.

Ülo on öelnud, et loomakasvatuse ja Vana-Võidu valis ta seepärast, et ta oskas lehma lüpsta ja tundis kõiki põllutöid. Pealegi oli selles tehnikumis põllumajanduse õppimine soodne – õpilased said stipendiumi ning majutamine oli praktiliselt kooli kulul.

Ülo esimeseks töökohaks sai vanemzootehniku ametikoht Kõljala kunstliku seemenduse punktis. Vahepeale tuli kolm aastat teenistust sõjaväes. Naasnuna jätkas ta samas tööd ning alustas õpinguid Eesti põllumajanduse akadeemia zootehnika teaduskonnas kaugõppe korras, kõrgkooli lõpetas ta 1971. aastal.
1969. aastal võttis Ülo vastu Sandla sovhoosi (hilisem Pihtla kolhoos) peazootehniku ametikoha, kus töötas 1990. aastani. Seejärel jätkas ta erialast tööd põllumajandusvalitsuse baasil moodustatud agrotööstuskoondises põllumajandusosakonna juhatajana, seejärel Saare maavalitsuses majandusosakonna peaspetsialistina. Seda kuni 2007. aasta alguseni, mil Ülo, nagu mitmed teisedki, vanuse tõttu ametist vabastati. See äkiline elumuutus mõjus ta tervisele väga rängalt, Ülo sattus mitmel korral haiglasse.

Kui hobustega ühte sammu astuma hakkas ta vanematekodus väikese poisina, siis hobuste tõuaretuse ja tõufarmide asjaajamisega puutus Ülo kokku Kõljala põllumajanduskooli päevil oma esimesel töökohal. Tema käekirjast on kantud aga kogu eesti tõugu hobuste aretus, mis sai alguse tööst Sandla sovhoosi tõufarmis. Järjepideva tööga kasvas aastate jooksul Ülo juhendamisel seitsme märaga alustanud Sandla sovhoosi tõufarm välja eesti tõugu hobuste üheks paremaks kasvanduseks – Pihtla hobusekasvanduseks. Ülo käekirja Eesti hobusekasvatuses viivad edasi Pihtla hobusekasvanduses sündinud eesti tõugu hobused.

Üks näide selle kohta on, et praegu on koolisõidu hobune Rant Eesti ponispordis liidrikohal, tema vanemate paarivaliku tegi Ülo Metsmaker.
Ülo Metsmaker esindas Eesti hobusekasvatajaid Eesti hobusetõugude tõuaretuse nõukogus. Ta oli Eesti hobusekasvatajate seltsi asutajaliige (1992).

Tema juhtida oli eesti tõugu hobuste kasvatajate töö seltsis kuni aastani 2009. Ühtlasi oli Ülo valitud Eesti hobusekasvatajate seltsi auliikmeks. Teekaaslastele oli Ülo hea õpetaja, arukas juht ja arutlev kaaslane, kes tahtis koos eesti hobusega alati ajaga kaasas käia. Ta osales ligi nelikümmend aastat hobusekasvatuse juhtorgani töös.

Ülo Metsmaker on eesti tõugu hobuse säilimiseks tehtuga kirjutanud end suurte tähtedega Saaremaa ja kogu Eesti hobusekasvatuse ajalukku.

Aga suurel hobusesõbral Ülol on oma elus olnud kanda ka üsna raskeid rolle. Üheks selliseks oli riigi iseseisvuse taastamise ja majandite reorganiseerimisega seotult põllumajandusreformi läbiviimise vastutuskoorem maakonnas, olles ise ka mitmes reformikomisjonis riigi esindaja rollis. Igaüks võib arvata, et osakute ja varade jagamise ning majandite lammutamisega kaasnenud töökohtade kadumine ja uute käivitamise protsess ei olnud kerge.

Rahulikku und sulle, väsimatu töömees, seal igavikuteel!

Eesti hobusekasvatajate selts ja Saaremaa hobusekasvatajad

Artikkel võetud meiemaa.ee lehelt

FOTO: erakogu

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=77948

Related Images:

Kutsume kõiki eesti hobuse kasvatajaid VII eesti hobuse päevale 20. august C.R.Jakobsoni Talumuuseumis. Koolisõitude algus kell 10.00, päeva avamine kell 12.00. Kavas veel takistussõidud ja põnev hüppevõimsuse võistlus. Lastele puuhobustega võistlused.
Vaadake kava ja päeva sündmuseid JUHENDIST.
Kohtumiseni Kurgjal!

Related Images:

14-15.juulil toimusid Saaremaal Kaali Mängud 2017, kus võistlustules olid nii poniratsanikud kui Lääne regiooni ratsutajad ja muidugi kõik, kes võistlustlustel osaleda soovisid. Eesti Hobusekasvatajate Selts tõi esile eesti hobustel võistlejaid, nagu ikka, oli neid nii saartelt kui mandrilt kohal.

Esimene võistluspäev algas 75 cm parkuuriga, kus Marie Adele Abel saavutas Kihelkonnal sündinud Red Rosega kolmanda koha 21 võistleja konkurentsis. Sama parkuuri teises arvestuses võistlesid poniratsanikud ning siis saatis edu Sandra Lauri Eriksoniga, 27 võistleja seas neljas koht.
Võistluspäeva teisel alal, 95 cm parkuuris tuli avatud arvestuses Marie Adele Abelil ja Red Rosel leppida 16.kohaga, poniratsanike arvestuses tegid auhinnalise sõidu Sandra Laur ja Erikson – V koht.

Kõige raskem rada, kus eesti hobune konkureeris, oli 110 cm parkuur, mis toimus Taluapteek ja Loomakliinik auhinnale. Josiine Vekram ja Elkur said suures konkurentsis kenasti hakkama, parkuuri läbimise tulemuseks 4 kp.

Päeva meeleolukaima ala oli 100 cm parkuur , muusika ja kiirus olid märksõnadeks. 40 võistleja seas sai Carmen Melts viienda koha ning vaid sekundikümnendiku kauem oli rajal Josiine Vekram Elkuriga.

Teine võistluspäev algas 85 cm parkuuriga, kus kõige parem eesti hobune Vermut II ja Triini Viks saavutasid II koha. Avatud klassis Subli auhindadele saavutas 9. koha Angela Leppik Volliga.

Pihtla Hobusekasvanduse auhinnale konkureerisid võistlejad 100 cm kõrgustel takistustel. Viie auhinnalise koha seas hõivati kolm neist eesti hobusega – II koht Josiine Vekramile Elkuriga, IV koht Carmen Meltsale Vipiga ning viies koht Triini Viksile Vermut II ga.

Kaali Mängude võistlusmelu hindas publik ja hindasid võistlejad, hästi tehtud, täname korraldajaid!

Fotod:Krista Sepp

Related Images:

Enamus Eesti hobuse kasvatajatele olen võrdlemisi võõras inimene. Usun et see ei ole tingimata halb, kuid sooviks end teile siiski natuke tutvustada. Ehk minu tausta teades, saate ka kinnitust sellele mis sorti inimesega on tegemist. Olen siiani kõndinud elus sirgel ja kindlal sammul hästi läbimõeldud teel, ning kavatsen seda ka edaspidi teha. Olgu tegemist siis veterinaaria või hobuste aretus ja hindamisalaste otsuste ja tegudega.

Olen ratsaspordiga aktiivselt tegelenud 15 aastat, kuid elades kogu lapsepõlve Luksemburgis, olid minu valikus peamiselt keskeuroopa soojaverelised sporthobused. Tegelesin nii takistussõidu kui ka koolisõiduga. Kuna ratsasport oli kallis lõbu, ei olnud mul kunagi isikliku hobust, vaid võtsin vastu kõike mida tasuta sõitmiseks pakuti. Õppisin tänu sellele kiirelt ja tõhusalt ka probleemsete hobuste käsitluse ja noorhobuste ratsastuse põhitõed selgeks. Luksemburgist viis mind tee edasi Austriasse, kus õppisin 6 aastat Viini veterinaaria ülikoolis enne kui lõpuks aastal 2014 Eestisse naasesin.

Minu lugupidamine Eesti hobuse vastu algas ei kuskilt mujalt kui otse loomulikult Saaremaalt. Aastal 2009 töötasin esimest korda suvel Sauvere lambafarmis kus olid karja ajamiseks hobused Assa ja Taat. Mu sümpaatia nende mitmekülgsete hobuste vastu tõusis iga läbitud kilomeetri, ületatud kraavi ja kokku kogutud lamba najalt. Ükskõik kas oli parasjagu vaja läbi tiheda võsa murda, mööda merd laiu peale sumbata või endale läbimärg lammas turjale laadida. Need hobused olid nõus kõik tööd kaasa tegema, olid mugava suurusega et kiirelt nende seljast maha ja jälle peale hüpata, aga samas piisavalt tugevad et ka täiskasvanud ratsaniku ilusti ära kanda. Vähesest sööda tarbimisest rääkimata, nägid nad selle kõige kõrval veel ka tõeliselt ilusad välja. Juba järgmisest aastast hakkasin Eesti tõugu hobuste seltsil ja tegevustel silma peal hoidma, ning 2012 valisin endale Juhan Kuuse karjast oma esimese isikliku hobuse, mära Andiitsia. Kuigi toona langetasin valiku puhtalt selle najalt mis mulle ühes segases koplis silma torkas, siis osutus mu instinkt siiski vägagi adekvaatseks. Elkist põlvnev mära on aastatega põnevaks ratsahobuseks kasvanud ja teenis eelmisel aastal ka esimesed auhinnarahad.

Alates aastast 2014 olen loomaarsti töö kõrvalt tegelenud aktiivselt Eesti tõugu hobuste ratsastamise ja müügiga. Näen regulaarselt jõudluskatsetel ja erinevate aretajate juures liikudes aretuspoole võimalusi ning samas puutun ka igapäevaselt kokku turu vajaduste ja ratsaspordi ning hobumaailma arenguga. Eesti hobusel on selgelt oma nish. Tema mitmekülgsed kasutusvõimalused, geniaalne iseloom, raudne tervis, hea suurus ja välimus teevad temast väga populaarse perehobuse, vaba aja veetmise kaaslase, ratsakooli poni, või lapse esimese võistlusratsu. Ta on nunnu, teda usaldatakse, ja teinekord on ta lausa uskumatute võimetega nii takistus- kui ka koolisõidus. Kui sporthobused taas kord lonkavad või on moondunud lapsi tapvateks närvipundardeks, siis kulub igasse koplisse ära vähemalt üks Eestlane kes ikka kestab, toimib ja lohutab.

Olles tõu- ja hindamiskomisjoni liige, loodan kaasa aidata selle tõu märkimisväärsete kvaliteetide säilimisele, ning sellele et Eesti hobune ja tema hea maine areneksid. Nii nagu üks tark inimene ütles: “Jõudluskatsed ei ole võistlused. Me ei ütle teile et teie hobune võidab või kaotab, me teeme vaid valikuid selle suhtes mis on tõu arengule ja aretusele kasulik ja vajalik.”

Related Images: