Lood kasvatajatest

21. juunil täitus teenekal hobusekasvatajal Valdu Laidil 80 eluaastat. Oma väärika eluaja jooksul on Valdu jätnud suure jälje eesti hobuse kasvatusse, olles ise siis aretaja, hobuste hindaja või nooremale põlvele nõuandja rollis.

Valdu on läbi ja lõhki hiidlane ning lisaks Saaremaale on Hiiumaa olnud eesti hobuse ajaloos märgilise tähendusega. Nimelt pärast 1921. aastal Haapsalus loodud tõuseltsi ning tõuraamatu pidamisele aluse panemist, peeti esimesed eesti hobuste ülevaatused just Hiiumaal, Kõrgessaare vallas. Samuti on Hiiumaalt pärit Raspel 70E täkuliin, kusjuures täkk ise põlvneb just Valdu vanaisalt ostetud sälust.

Eesti hobune on Valdu elus olnud tähtsal kohal nii kaua, kui ta ennast mäletab ning seda just tänu hobusekasvatajatest vanaisale ja isale. Mees mäletab, kuidas isa teda juba 4-aastaselt hobuse selga pani. Kahjuks viis peagi alanud sõda isa endaga kaasa. 13-aastaselt asus Valdu juba ise hobuse ja niidumasinaga tööle, ette olid rakendatud ikka eesti hobused. Kolhooside tekkega aga kadus võimalus oma hobuseid pidada ning täiskasvanueas töötas Valdu hobustega juba Kärdla metskonnas. 1980. aastal oli Valdu Kärdla metskonna metsaülem ning teades mehe hobusekirest, tegi tolleaegne metsamajandi direktor talle ettepaneku moodustada väike hobusekasvandus. Selleks tuli koostada majanduslik plaan selle kohta, kuidas hobusekasvandus tulevikus ennast majandama hakkab. Asja edenemist soosis asjaolu, et tolleaegne metsamajandusminister Eino Teder oli hobusevaimuga mees. Nii toodigi Saaremaalt esimesed hobused ning loodud sai Kärdla metskonna hobusekasvandus, kus Valdu hobustega tegutses. Hiljem, kui järjest rohkem hakati kasutama metsas masinaid ning hobuseid lihtsalt enam ei vajatud, ei suutnud kasvandus ennast enam ise majandada ja lagunes. 1994. aastal aga tekkis taas võimalus ise oma hobust pidada ning sellest ajast saati on Valdu eesti hobuseid ise aretanud ja kasvatanud. Valdu esimesed märad pärinesid peamiselt Ahti 228E liinist ning tolleaegne Eesti Hobusekasvatajate Seltsi esimees Eero Agarmaa soovitas kasutada nende peal täkku Eps 583E. Antud kombinatsioon andiski häid tulemusi ning lõi aluse väga heale karjale.

Rääkides eesti hobusest, peab Valdu kõige olulisemaks tema iseloomu, lisaks muidugi liikumist. Kuna hobuste arvukus viimasel ajal palju kasvanud, tuleks tema arvates juba kriitilisemalt valida, milliseid hobuseid üldse aretuses kasutada ja milliseid mitte. Järglasi tasub Valdu arvates võtta neilt hobustelt, keda on kergem õpetada, sest õpetamata hobuseid on väga raske müüa. Väga hea meel on mehel selle üle, et järjest enam hakatakse eesti hobust taas rakendis kasutama, sest just see on Valdu arvates meie väikese hobuse õige kasutusala. Kui hobune on rakendis, tulevad välja tema põhiomadused, nii seesmised kui välimised. Samas arvab ta, et eesti hobune peaks olema universaalne ja oskama ka ratsa käia.

Tegelikult oleks veel väga palju, mida nii kogenud hobusekasvatajalt õppida ning kõrva taha panna. Hobusemehe tarkust, mida Valdu ise on saanud mitme põlve tagant ja millest võiks kirjutada raamatuid. Soovime eesti hobuse kasvatajate poolt palju jõudu ja sama teravat vaimu, et oma teadmistepagasit jagada ja ikka meie oma väikese hobuse edenemisse panustada!

Valdu on süstinud hobusepisikut ka oma järeltulevatele põlvedele. Oma isast on Valdu lapsed kirjutanud nii:

Meie isa – 80

Numbrid ei riku meest! Numbrid vahetuvad, aga isa on ikka endine – niisama teotahteline, kus tegemist vajav ei mahu ühe päikesetõusu ja -loojangu vahele, ikka on midagi pooleli, kuid hingerahu toob kordaläinu. Ja päevatöö kannab vilja, kuna ta ei vaja töö tegemiseks tahtejõudu, vaid see on selge teotahe, mis viib elu edasi. On suur rõõm, et isa rajas meile kodu paika, kus koplist kostab kabjakaja, ööviiul õitseb ranna pääl. Kui ennevanasti usuti, et maakera seisab kolmel vaalal, siis meie, laste jaoks, oleks selleks piisanud meie isast. Ta oskab kõik enda ümber toimima panna, innustada isikliku eeskujuga, kus töötegemine oli loomulik päevaveetmisviis ja puhkepäev erines vaid selle poolest, et siis tehti tööd kodumajapidamises. Lastele polnud vaja töötegemist õpetada – laps vaatas ja õppis. Selleks oli isa meile meisterdanud kohased tööriistad- väikesed rehad, kus piisid tuli vahetada küll tihedamalt kui suurtel, väikesed korvid, haamrid, sõnnikuork ja vähevankri. Loorehal olid pikendused nii jalapedaalil kui käekangil. Abi on ta pakkunud kõigile – nii ühelehmapidajatele vanamemmedele heinateol või sõnnikuveol kui neile kelle hobune vajas rautamist, vikat käiamist või ka maa harimist. Kuid mehe jõu loob tema naine. Kui öeldakse, et eluteele ära vali kaaslast, kes Sind armastab, vaid see, keda Sina armastad, siis ema-isa vastastikuse armastuse sees olid lastele antud teadmised ja oskused alustamaks erinevatel elualadel. Kallis isa! Et Sul ikka oleks õnne hõisata, rõõmu rõkata, leiba lõigata, raha raisata, tervist tegutsemiseks ja rammu rassimiseks!

Lapsed peredega
Fotod: Üllar Laid

Related Images:

Mäletan, et 12 aastat tagasi sattusin oma perega Tori vallas asuvasse Klaara-Manni puhkemajja. Noore hobusearmastajana jäi mu pilk esimesena loomulikult puhkemaja ees söövale noorele eesti tõugu täkule. Ma ei mäleta, kas ma puhkemajja sisse üldse jõudsin, aga hästi meelde jäi noore täku nimi- Euro. Aastaid hiljem kohtasin taas Eurot Tori Hobusekasvanduse ringrajal toimunud sõidu-ja veokatsetel, kus ta tegi uue rekordi 1 km traavi distantsil, ajaks 2:58.

Tol ajal see number mulle muidugi midagi ei öelnud, kuid kui veel mõned aastad hiljem algaja sõitjana ise sõidu-ja veokatsetel osalesin, juhendas mind nii eelmisel päeval rada katsetades kui ka võistluspäeval Taimi, kes õpetussõnu jagades alustas tihti lauset sõnadega: „Euro teeb mul nii…“ või „Euroga on mul nii…“. See sama Euro on tänaseks hinnatud sugutäkk, kellel on tänaseks 21 järglast ning tema 1 km traavi distantsi rekord tänaseni löömata. Euro 767 E ei ole aga kogenud hobusekasvataja Taimi Usina ainus häid tulemusi näidanud hobune. Kuidas Taimi just eesti hobuseni jõudis ning mida peab oma aretusalase edu võtmeks, uurisin temalt endalt.

Pärast Vana-Võidu tehnikumi lõpetamist viibis Taimi 3 kuud Moskvas praktikal, kus sai väga laiapõhjalise kogemuse edasiseks tööks hobustega. Pärast seda suunati Taimi neljaks aastaks Jõuga sovhoosi lautadesse ja talli brigadirina tööle. 1980. aastal asus ta aga tööle Tori Hobusekasvandusse. Peamiselt oli töö seal tori hobustega, kuid ühel päeval viis just Toris saatus Taimi kokku Saaremaalt Kõljalast pärit kollase eesti tõugu mära Amiga.

Ami oli võrreldes teiste sealsete eesti hobustega kergem, kaunim ning ilusa kollase värvusega, mis tol ajal oli vähe levinud. Taimi sõnul oli Ami teiste eesti märade kõrval nagu baleriin. Just selle märaga töötades armus Taimi eesti tõugu hobusesse. Väikest kasvu naisena oli vahe suure torika või väikese eestlasega töötamisel tuntav. Pisike eestlane on ju tunduvalt lihtsamini käsitletav. Ami 3248 E järglaste hulgas on olnud mitmeid sugutäkke (sealhulgas Rosett 600 E) ning silmapaistvaid märasid.
Kui Taimi ja ta pere kolis korterist oma majja, tekkis võimalus ka oma kodus hobuse pidamiseks. Kuna Taimi oli saanud suured kogemused hobuste õpetamisel nii Tori Hobusekasvanduses töötades kui ka Moskvas praktikal olles, tõi tema Vana-Võidu aegne kursuseõde Sirje Põldaru talle õpetamiseks 4 hobust. Sealhulgas eesti tõugu mära Tulla 3461 E ning täkk Aku 684 E. Tulla, tiinena Akust, jäigi Taimile, vahetusekaubaks noore pulli vastu. Aku õpetamise eest aga sai ta tasuks ka Tulla ning Aku järglase, 1,5-aastase mära Andra.

Kui Andra oli 3-aastane, osales Taimi temaga Soomes Vaasas sõidu- ja veokatsete sõpruskohtumisel, kus võisteldes soome hobustega saavutati esimene koht maksimaalveos. Võistlustel näitas Andra ka eesti hobusele omast kavalust- olles tiine, hoidis ta ennast ning tribüünist ja pealtvaatajatest kaugemal ei pingutanud just üleliia. Jõudes aga ringrajal publiku ette, näitas uhket ja efektset traavi, pannes inimesed hoogsalt plaksutama ja kaasa elama. Soomlastes tekitas väike ja elegantne eesti mära tõsist huvi ning tema eest pakuti 35 000 soome marka, kuid Taimi otsustas teda mitte müüa. „Ma ei saanud ju oma sõpra maha müüa“, ütles Taimi. Tänutäheks on Andra 3562 E pannud aluse Taimi aretustööle ning andnud talle väga häid järglasi -sugutäkud Euro 767 E ja Aero 880 E, suurepärased märad Randi ja Viroola ning ruuna Veto, kes enne Lätti müümist sai kahekordseks rakendispordi Balti Karika omanikuks ponide arvestuses.

Viroola oli ka parim eesti tõugu noormära 2008. aastal.

Aretusest ja eesti hobuse tulevikust rääkides arvab Taimi, et väga oluline on hoida neid erinevaid suundasid, mis meil eesti hobuse kasvatamisel on tekkinud. Et sportlane leiaks oma ning harrastaja oma. Eesti hobuse tugevus ongi tema mitmekülgsus, on valida erinevat tüüpi hobuste vahel ning samas üks ja sama hobune suudab ka tihti täita mitmeid funktsioone. Ei saa öelda, et üks on õige ja teine vale eesti hobune. Asi on maitses ja eesmärgis. Noorele aretajale soovitab Taimi avardada oma silmaringi, käia ja vaadata teiste hobuseid. „Igal kasvatajal oma käekiri, mida on karja vaadates kohe näha. Kui vaatad näitusele toodud üksikut hobust, siis seda ei näe. Samas kui vaatad aretaja kogu karja, torkab silma mingi ühine joon. See aitab leida ka endale just oma maitse järgi see õige suund. Näiteks kas aretad kõrgemajalgset ja sportlikumat eesti hobust. Või jällegi madalajalgsemat, lastele sobilikku.“ Samuti soovitab Taimi uurida põhjalikult erinevate täkkude põlvnemisi. Mitte ainult näha täkku ennast, vaid võimaluse korral pilte ka tema esivanematest, vaadata ja võrrelda neid. Ei tohiks lähtuda mugavusprintsiibist ja valida kõige lähemal asuv naabrimehe täkku. Kui tahad häid tulemusi, pead olema valmis pingutama. Oma tulemused on Taimi saavutanud just tänu põhjalikkusele ja kindlameelsusele.
Tänaseni toimetab Taimi oma hobustega üksinda. Ei ole asja, millega ta hakkama ei saaks. Ta on naine, kes teeb ise küttepuid, remondib maja ning jõuab kõige selle kõrvalt veel panustada eesti hobuse tulevikku, toetades ja õpetades nooremaid.

Teksti autor Rael Säkk

Fotod Taimi Usina kogust ja foto Vetost Andreas Pernits

Related Images: