Ann Mari Anupõld
Enamus Eesti hobuse kasvatajatele olen võrdlemisi võõras inimene. Usun et see ei ole tingimata halb, kuid sooviks end teile siiski natuke tutvustada. Ehk minu tausta teades, saate ka kinnitust sellele mis sorti inimesega on tegemist. Olen siiani kõndinud elus sirgel ja kindlal sammul hästi läbimõeldud teel, ning kavatsen seda ka edaspidi teha. Olgu tegemist siis veterinaaria või hobuste aretus ja hindamisalaste otsuste ja tegudega.
Olen ratsaspordiga aktiivselt tegelenud 15 aastat, kuid elades kogu lapsepõlve Luksemburgis, olid minu valikus peamiselt keskeuroopa soojaverelised sporthobused. Tegelesin nii takistussõidu kui ka koolisõiduga. Kuna ratsasport oli kallis lõbu, ei olnud mul kunagi isikliku hobust, vaid võtsin vastu kõike mida tasuta sõitmiseks pakuti. Õppisin tänu sellele kiirelt ja tõhusalt ka probleemsete hobuste käsitluse ja noorhobuste ratsastuse põhitõed selgeks. Luksemburgist viis mind tee edasi Austriasse, kus õppisin 6 aastat Viini veterinaaria ülikoolis enne kui lõpuks aastal 2014 Eestisse naasesin.
Minu lugupidamine Eesti hobuse vastu algas ei kuskilt mujalt kui otse loomulikult Saaremaalt. Aastal 2009 töötasin esimest korda suvel Sauvere lambafarmis kus olid karja ajamiseks hobused Assa ja Taat. Mu sümpaatia nende mitmekülgsete hobuste vastu tõusis iga läbitud kilomeetri, ületatud kraavi ja kokku kogutud lamba najalt. Ükskõik kas oli parasjagu vaja läbi tiheda võsa murda, mööda merd laiu peale sumbata või endale läbimärg lammas turjale laadida. Need hobused olid nõus kõik tööd kaasa tegema, olid mugava suurusega et kiirelt nende seljast maha ja jälle peale hüpata, aga samas piisavalt tugevad et ka täiskasvanud ratsaniku ilusti ära kanda. Vähesest sööda tarbimisest rääkimata, nägid nad selle kõige kõrval veel ka tõeliselt ilusad välja. Juba järgmisest aastast hakkasin Eesti tõugu hobuste seltsil ja tegevustel silma peal hoidma, ning 2012 valisin endale Juhan Kuuse karjast oma esimese isikliku hobuse, mära Andiitsia. Kuigi toona langetasin valiku puhtalt selle najalt mis mulle ühes segases koplis silma torkas, siis osutus mu instinkt siiski vägagi adekvaatseks. Elkist põlvnev mära on aastatega põnevaks ratsahobuseks kasvanud ja teenis eelmisel aastal ka esimesed auhinnarahad.
Alates aastast 2014 olen loomaarsti töö kõrvalt tegelenud aktiivselt Eesti tõugu hobuste ratsastamise ja müügiga. Näen regulaarselt jõudluskatsetel ja erinevate aretajate juures liikudes aretuspoole võimalusi ning samas puutun ka igapäevaselt kokku turu vajaduste ja ratsaspordi ning hobumaailma arenguga. Eesti hobusel on selgelt oma nish. Tema mitmekülgsed kasutusvõimalused, geniaalne iseloom, raudne tervis, hea suurus ja välimus teevad temast väga populaarse perehobuse, vaba aja veetmise kaaslase, ratsakooli poni, või lapse esimese võistlusratsu. Ta on nunnu, teda usaldatakse, ja teinekord on ta lausa uskumatute võimetega nii takistus- kui ka koolisõidus. Kui sporthobused taas kord lonkavad või on moondunud lapsi tapvateks närvipundardeks, siis kulub igasse koplisse ära vähemalt üks Eestlane kes ikka kestab, toimib ja lohutab.
Olles tõu- ja hindamiskomisjoni liige, loodan kaasa aidata selle tõu märkimisväärsete kvaliteetide säilimisele, ning sellele et Eesti hobune ja tema hea maine areneksid. Nii nagu üks tark inimene ütles: “Jõudluskatsed ei ole võistlused. Me ei ütle teile et teie hobune võidab või kaotab, me teeme vaid valikuid selle suhtes mis on tõu arengule ja aretusele kasulik ja vajalik.”
