Eesti hobune on väike, aga tugev ja vastupidav hobune, mõned sajandid tagasi kiidetud rüütlihobune. Rüütliturniir Kuressaare Lossihoovis on üks kohtumispaik, kus rüütlid ja hobused kohtuvad. 9.juulil oli rüütlivõitluses parima tiitli eest võistlemas eesti tõugu hobune Etapp, kel vanust 21 aastat, temaga sõitis väärika teise koha välja Jaagup Kallas.
Etapp on sündinud Pihtla Hobusekasvanduses, isaks Elkar 598 E ja ema Täpi 3332 E, omanik Aivar Kallas. Parimale eesti hobusele rüütliturniiril pani auhinna välja Klepperi Varjupaik, esindaja Jaan Rooda.
Aivar Kallas jagab osalenutele ja tulevastele osalejatele rüütliturniiri muljeid:
Ei ole kuidagi võimalik lühidalt kirjeldada seda melu, mis Kuressaare Lossi hoovis juba päev enne turniiri alguse sai. Saabusid rüütlid hobustega, kaaskondlased rohke söögikraami ja telkidega, turniirikorraldajad äraarvamatus koguses varustusega nii turniiriks kui kolmepäevaseks meelelahutuseks nii lastele, linnarahvale kui kaugemalt tulnud uudistajatele. Igatahes said rüütlid oma laagri, kus kaks ööd ja kolm päeva rõõmsalt ära sai veedetud, üles, ja esimesel õhtul tänu tublidele kokkadele keskaegse hõnguga lõkkel keedetud supi st jõudu said ammutada. Kõiksugu savinõud ja kas juba pargitud või pooleli parkimisega nahad laagriplatsi parkimispukil, peenemad veinid ja keskaegsetes rõivastes kaunid daamid ja preilnad lõid esimese õhtu suurepärase meeleolu. Muusika ja tantsud lossis ja sellest väljas, hulgaliselt kaugematelt maadelt saabunud võitlejaid nii raudrüüdes kui kaasaegsema varustusega kütsid üles elevust järgnevateks päevadeks.
Ja turniiripäev oligi saabunud. Loetleme üles vaprad rüütlid ja nende hobused ning paremusjärjestus saigi selline: võitis Kassari rüütel Taavet hobusel Dimitri Donskoi , järgnesid Jaagup ja parim eesti tõugu hobune, paljukordne võitja, 21 aastane Etapp Saaremaalt, Joosep (tegelikult hiidlane aga praegu Vastseliina mees) hobusel Luukas, Priidu (jällegi hiidlane) hobusel Aabram, Ivo eesti tõugu hobusel Tuudur ja samuti eesti hobusel vapralt võidelnud Teet Roletel. Kaks viimatimainitud rüütlit olid tulnud Viljandimaalt ja näitasid üles väga head ratsutamisoskust ja kiiret kohanemisvõimet toimetada võõraste sõjaratsudega. Turniir oli tempokas, rahva kaasaelamine häälekas ja rüütlitel ja nende hobustel võimalus näidata üles kindlameelsust, alluvust ratsaniku tahtele ja tõelisele sõjaratsule omast võitlusvaimu. Odavise, vibulaskmine, kiirus-ja osavusharjutused, pärgade korjamine mõõgale, piigivõitlus ning lõpualana viimase mehe sõit ümber viljatünnide pani rahva rõkkama, hobused oma kostüümides vahutama ja rüütlite näod higipisarais pärlendama. Au rüütel Taavetile ja tema hobusele, kannupoisile ja muidugi südamedaamile, kelle eest vaprad ratsanikud võitlusse läksid. Turniiri lõppedes astusid Taavet ja tema kallim auavalduste saatel Kuressaare Lossi kapiitlisaali, kus toimus neile pühendatud imekaunis kontsert.
Ja kõikidel teistel rüütlitel ja nende kaaskondlastel jätkus lossimüüride all tavapärane laagrielu, millist mitmeid sajandeid eri paigus on nähtud. Kui teadaolevalt esimene rüütliturniir, mida ka esimeseks ekstreemspordialaks võib pidada, toimus aastal 1066, siis Kuressaare turniiri korraldajad loodavad, et meie mitte ainukestena Eestimaal selle ala harrastajateks ei jää, vaid ratsanikud ka selles ülimalt atraktiivses alas omale väljendusvõimalust näevad.
Ja eriti siis, kui rüütlite pidustused , mida keskajal jootudeks kutsuti, ka teisel ööl jätkusid ning lammas, mis turniiri käigus vardasse sai aetud ja lõkkele küpsema sätitud, parimate rahuloluüminate saatel pintslisse sai pistetud.
Korraldajate tänu kõikidele rüütlitele, kannupoistele, platsimeeskonnale, kokkadele, lustakatele prouadele ja preilnatele ning lossirahvale eesotsas lossihärraga, kes turniiri korraldada võtsid.
Ja täname ka kõiki neid, kes meid segama ei tulnud!
Aivar Kallas
Fotod: Merike Udrik-Õispuu
