Eesti hobune on elanud Eesti aladel sama kaua kui eestlane ise. Ta kuulub Põhja-metsahobuste hulka ja on üks väheseid, kes on säilinud peaaegu muutumatuna tänini.
See tähendab,et eesti hobune on arenenud ja kohanenud eluks põhjamaises kliimas. Eestis tuleb ta sobival ja piisavalt suurel maaalal vabana toime ilma inimese kõrvalise abita. Hea kohastumus kliima ja pinnasega on muutnud ta vastupidavaks ja siinsetele aladele kõige sobivamaks tööloomaks.
Just sel põhjusel on nurjunud kõik katsed eesti hobust muuta, ristatud hobused ei ole olnud samaväärsed oma vastupidavuses ja jõudluses teha tööd sel vahelduvailmelisel ning kohati raskel maastikul.
Eesti hobune on etendanud Eesti ajaloos väga suurt rolli. Ta on olnud sajandeid sõjahobune ja seda isegi arvuka esindatusega Rootsi sõjaväes kui hobune, kes oli kiire ning pidas vastu rängad talved. Eesti hobust hinnati väga kõrgelt ja neideksporditi juba tsaariajal suurel hulgal ka Venemaale.
Nõukogude võim peaaegu hävitas selle vana tõu. Pelgalt Lääne-Eesti saartel ellu jäänud hobuste populatsioon oli 1990. aastateks nii väike, et tõug kanti 2001. aastal ohustatud tõugude nimekirja.
Praeguseks on hobuste arvukus oluliselt tõusnud, neid on Eestis paarituhande ümber, ning eesti hobune on saanud auga tagasi rahvustõu nimetuse.
Mitmekülgne tarbehobune
Tänane eesti hobune on vahetanud oma tööhobuse rolli suuremalt jaolt ratshobuse oma vastu. Peamiselt ponikasvu hobune on suurepärane laste ratsahobune, kuid on tugev, kandes vaevata ka täiskasvanud ratsanikku.
Rakendust leiab ta nii ratsasakoolide õpetushobusena, turismi-, pere-, rakendi- kui tööhobusena. Suurem osa siinseid lapsi õpib ratsutama eesti hobusega, kes on rahumeelsed ja pikaealised. Metsahobuste järeltulijana on nad tugevad tervisega, iseseisva otsustusvõimega ning äärmiselt intelligentsed.
Edukas sportlane
Parimad eesti hobused on küündinud ponispordis rahvusvahelisele tasemele.
Valikulise tõu sisese aretuse tulemusel on eesti hobune muutunud kergemaks ja tema liikumine avaramaks.
Kolm võrdselt head allüüri ning tihti ka hea hüppevõime ja tahe. Teisalt on säilinud osades liinides heade veoomadustega hobuseid, keda kasutatakse eelkõige rakendispordis, aga ka tööle rakendatuna.
Värviline hobune
Eesti hobuse silmatorkavaimaks omaduseks on tema värvus. Ta on üks värvusterikkamaid tõugusid maailmas.
Esinevad kõik põhivärvused ja neile lisaks hall, kollane, võik, hiirjas, ulukvõik, kimmel, hõbevärvused ja erinevad varjundid ning kombinatsioonid, kokku üle 30 variatsiooni.