22. ja 23. septembril tähistas Žemaituka Tõugu Hobuse Kasvatajate Assotsatsioon oma 20.
sünnipäeva. Žemaituka tõugu hobune kuulub sarnaselt eesti hobusele põhja-metshobuste rühma ning on aborigeenne tõug. Täkuliine on antud tõus 5 ning eesti hobusega seob neid veel see, et 2 nendest põlvnevad eesti täkust (Asturas ja Torgel). Üks täkuliinidest on nö araabia liin, kuhu kuuluvad araabia veresesusega täkud. Märad kantakse tõuraamatusse märaperekondade järgi. Võrreldes eesti hobusega on žemaituka veidi väiksem, keskmiselt 135 cm kõrge ning üle 140 cm hobuseid on vähe. Värvustest domineerivad must, kõrb ja mustjaskõrb ja nagu eesti hobuse puhulgi, ei ole neil soovitud valged märgised. Žemaitukadele on iseloomulik ka väga lai otsmik.
Reedel, 22. septembril toimus seminar erinevate ettekannetega, samuti jagati täkkudele litsentse. Laupäeval, 23. septembril aga sai näha žemaituka hobust ennast. Sel põneval üritusel, mis toimus Baisogalas, Leedu Loomakasvatuse Instituudi kaunis mõisakompleksis, oli võimalus osaleda ja oma tervitused edasi anda ka EHS eesti tõugu hobuse kasvatajate haruseltsi juhatuse liikmetel Andreas Pernitsal ja Rael Säkil. Just Baisogala on žemaitukade peamiseks aretuskeskusesks. Päev oli väga sisukas ja hästi organiseeritud. Oli tunda, kuidas leedukad oma hobust hindavad. Üritust alustati
Leedu hümniga ning kohal oli oma tervitust ja kinki üle andmas ka Leedu parlamendi liige. Esimesena viidi läbi märade näitusering, kus kirjeldati iga mära nii häid kui halbu omadusi põhjalikult ning anti välja auhind ka parimale märale. Järgnes täkkude näitusering, kus samuti anti iga täku kohta põhjalik ülevaade ning auhind kõige paremale. Näituseringi põhjal võib öelda, et hobused selles tõus on väga ühtlase tüübiga. Üsna hästi on pelgalt peale vaadates näha, et tegemist on just žemaitukaga.
Takistussõidus toimus võistlus kahel erineval kõrgusel ning kuna žemaituka näol on tegemist poni klassi hobusega, olid mõlemas klassis võistlejad peamiselt lapsed, kusjuures vähemalt pooled neist poisid. Huitav oli see, et enne võistluse algust tutvustas kohtunik takistussõidu reegleid ning kogu võistluse aja selgitas pealtvaatajatele, mis toimub, et ka hobustega vähem kokkupuutunud inimestel oleks põnevam jälgida. Võistluste vahepeal tegid demonstratsioonesinemist ratsaorienteerujad ja galopivõidusõitjad ning nende esinemise ajal tutvustati samuti antud alade olemust. Päev lõppes äärmiselt põneva rakendivõistlusega, kus osalesid nii üksik- kui ka paarisrakendid ning kutsariteks olid tõelised leedu tipud.
Usume, et meil on žemaitukade kasvatajatelt palju õppida ning loodame, et tulevikus meie koostöö laieneb.Soovime veelkord leedu aborigeensele hobusele ja temaga seotud inimestele palju õnne!
Tekst: Rael Säkk
Fotod: Andreas Pernits
