Mäletan, et 12 aastat tagasi sattusin oma perega Tori vallas asuvasse Klaara-Manni puhkemajja. Noore hobusearmastajana jäi mu pilk esimesena loomulikult puhkemaja ees söövale noorele eesti tõugu täkule. Ma ei mäleta, kas ma puhkemajja sisse üldse jõudsin, aga hästi meelde jäi noore täku nimi- Euro. Aastaid hiljem kohtasin taas Eurot Tori Hobusekasvanduse ringrajal toimunud sõidu-ja veokatsetel, kus ta tegi uue rekordi 1 km traavi distantsil, ajaks 2:58.
Tol ajal see number mulle muidugi midagi ei öelnud, kuid kui veel mõned aastad hiljem algaja sõitjana ise sõidu-ja veokatsetel osalesin, juhendas mind nii eelmisel päeval rada katsetades kui ka võistluspäeval Taimi, kes õpetussõnu jagades alustas tihti lauset sõnadega: „Euro teeb mul nii…“ või „Euroga on mul nii…“. See sama Euro on tänaseks hinnatud sugutäkk, kellel on tänaseks 21 järglast ning tema 1 km traavi distantsi rekord tänaseni löömata. Euro 767 E ei ole aga kogenud hobusekasvataja Taimi Usina ainus häid tulemusi näidanud hobune. Kuidas Taimi just eesti hobuseni jõudis ning mida peab oma aretusalase edu võtmeks, uurisin temalt endalt.
Pärast Vana-Võidu tehnikumi lõpetamist viibis Taimi 3 kuud Moskvas praktikal, kus sai väga laiapõhjalise kogemuse edasiseks tööks hobustega. Pärast seda suunati Taimi neljaks aastaks Jõuga sovhoosi lautadesse ja talli brigadirina tööle. 1980. aastal asus ta aga tööle Tori Hobusekasvandusse. Peamiselt oli töö seal tori hobustega, kuid ühel päeval viis just Toris saatus Taimi kokku Saaremaalt Kõljalast pärit kollase eesti tõugu mära Amiga.
Ami oli võrreldes teiste sealsete eesti hobustega kergem, kaunim ning ilusa kollase värvusega, mis tol ajal oli vähe levinud. Taimi sõnul oli Ami teiste eesti märade kõrval nagu baleriin. Just selle märaga töötades armus Taimi eesti tõugu hobusesse. Väikest kasvu naisena oli vahe suure torika või väikese eestlasega töötamisel tuntav. Pisike eestlane on ju tunduvalt lihtsamini käsitletav. Ami 3248 E järglaste hulgas on olnud mitmeid sugutäkke (sealhulgas Rosett 600 E) ning silmapaistvaid märasid.
Kui Taimi ja ta pere kolis korterist oma majja, tekkis võimalus ka oma kodus hobuse pidamiseks. Kuna Taimi oli saanud suured kogemused hobuste õpetamisel nii Tori Hobusekasvanduses töötades kui ka Moskvas praktikal olles, tõi tema Vana-Võidu aegne kursuseõde Sirje Põldaru talle õpetamiseks 4 hobust. Sealhulgas eesti tõugu mära Tulla 3461 E ning täkk Aku 684 E. Tulla, tiinena Akust, jäigi Taimile, vahetusekaubaks noore pulli vastu. Aku õpetamise eest aga sai ta tasuks ka Tulla ning Aku järglase, 1,5-aastase mära Andra.
Kui Andra oli 3-aastane, osales Taimi temaga Soomes Vaasas sõidu- ja veokatsete sõpruskohtumisel, kus võisteldes soome hobustega saavutati esimene koht maksimaalveos. Võistlustel näitas Andra ka eesti hobusele omast kavalust- olles tiine, hoidis ta ennast ning tribüünist ja pealtvaatajatest kaugemal ei pingutanud just üleliia. Jõudes aga ringrajal publiku ette, näitas uhket ja efektset traavi, pannes inimesed hoogsalt plaksutama ja kaasa elama. Soomlastes tekitas väike ja elegantne eesti mära tõsist huvi ning tema eest pakuti 35 000 soome marka, kuid Taimi otsustas teda mitte müüa. „Ma ei saanud ju oma sõpra maha müüa“, ütles Taimi. Tänutäheks on Andra 3562 E pannud aluse Taimi aretustööle ning andnud talle väga häid järglasi -sugutäkud Euro 767 E ja Aero 880 E, suurepärased märad Randi ja Viroola ning ruuna Veto, kes enne Lätti müümist sai kahekordseks rakendispordi Balti Karika omanikuks ponide arvestuses.
Viroola oli ka parim eesti tõugu noormära 2008. aastal.
Aretusest ja eesti hobuse tulevikust rääkides arvab Taimi, et väga oluline on hoida neid erinevaid suundasid, mis meil eesti hobuse kasvatamisel on tekkinud. Et sportlane leiaks oma ning harrastaja oma. Eesti hobuse tugevus ongi tema mitmekülgsus, on valida erinevat tüüpi hobuste vahel ning samas üks ja sama hobune suudab ka tihti täita mitmeid funktsioone. Ei saa öelda, et üks on õige ja teine vale eesti hobune. Asi on maitses ja eesmärgis. Noorele aretajale soovitab Taimi avardada oma silmaringi, käia ja vaadata teiste hobuseid. „Igal kasvatajal oma käekiri, mida on karja vaadates kohe näha. Kui vaatad näitusele toodud üksikut hobust, siis seda ei näe. Samas kui vaatad aretaja kogu karja, torkab silma mingi ühine joon. See aitab leida ka endale just oma maitse järgi see õige suund. Näiteks kas aretad kõrgemajalgset ja sportlikumat eesti hobust. Või jällegi madalajalgsemat, lastele sobilikku.“ Samuti soovitab Taimi uurida põhjalikult erinevate täkkude põlvnemisi. Mitte ainult näha täkku ennast, vaid võimaluse korral pilte ka tema esivanematest, vaadata ja võrrelda neid. Ei tohiks lähtuda mugavusprintsiibist ja valida kõige lähemal asuv naabrimehe täkku. Kui tahad häid tulemusi, pead olema valmis pingutama. Oma tulemused on Taimi saavutanud just tänu põhjalikkusele ja kindlameelsusele.
Tänaseni toimetab Taimi oma hobustega üksinda. Ei ole asja, millega ta hakkama ei saaks. Ta on naine, kes teeb ise küttepuid, remondib maja ning jõuab kõige selle kõrvalt veel panustada eesti hobuse tulevikku, toetades ja õpetades nooremaid.
Teksti autor Rael Säkk
Fotod Taimi Usina kogust ja foto Vetost Andreas Pernits