Eesti hobune on elanud Eesti aladel sama kaua kui eestlane ise. Ta kuulub Põhja-metsahobuste hulka ja on üks väheseid, kes on säilinud peaaegu muutumatuna tänini. See tähendab,et eesti hobune on arenenud ja kohanenud eluks põhjamaises kliimas. Eestis tuleb ta sobival ja piisavalt suurel maaalal vabana toime ilma inimese kõrvalise abita. Hea kohastumus kliima ja pinnasega on muutnud ta vastupidavaks ja siinsetele aladele kõige sobivamaks tööloomaks. Just sel põhjusel on nurjunud kõik katsed eesti hobust muuta, ristatud hobused ei ole olnud samaväärsed oma vastupidavuses ja jõudluses teha tööd sel vahelduvailmelisel ning kohati raskel maastikul. Eesti hobune on etendanud Eesti ajaloos väga suurt rolli. Ta on olnud sajandeid sõjahobune ja seda isegi arvuka esindatusega Rootsi sõjaväes kui hobune, kes oli kiire ning pidas vastu rängad talved. Eesti hobust hinnati väga kõrgelt ja neideksporditi juba tsaariajal suurel hulgal ka Venemaale. Nõukogude võim peaaegu hävitas selle vana tõu. Pelgalt Lääne-Eesti saartel ellu jäänud hobuste … Jätka Tutvustus lugemist